Byron Solanase elutee sai alguse Portlandis Oregoni osariigis Ameerika Ühendriikides. Kuigi pärit õnnelikust ja rahaliselt heal järjel kodust, mustas poisikese esimesi aastaid asjaolu, et tal oli kaks ema - loomaarstist Lori ja tarkvaraarendajast Margaret, kes ühel kaunil päeval anonüümse spermadoonori abil päris peret alustada olid otsustanud (Lori sai au üheksa kuud vaevelda). Mõlemad emad armastasid oma poega piisavalt, et see juba lasteaias eakaaslasi paika panema hakkaks, kui need papagoidena oma vanemate konservatiivseid mõtteid kordasid. Väikese kakleja maine saatis Byronit ka kooliteel, kuni ta endast suurematele poistele (ja mõnele tüdrukule) alla jääma hakkas. Siinkohal tõttasid taas appi emme (Lori) ja emps (Margaret), kes soovitasid pojal rusikate asemel sõnu kasutada - tegevat need kohati rohkemgi haiget kui lõuahaak.
Kui aeg-ajalt esinevad arveteklaarimised kõrvale jätta, kulges Byroni nooruspõlv enam-vähem normaalselt. Tema jaoks oli täiesti normaalne emade ajakirju sirvides unistada, kuidas üks huulepulk või teine lauvärv
tema näol välja näha võiks. Emade kingi proovis ta algul salaja, pärast vahelejäämist juba vanemliku julgustuse saatel. Mida vanemaks ta sai, seda teadlikum oli nooruk, et ta nägi üpris hea välja, aga teiste poiste ponnistused olla suured, tugevad ja muljetavaldavad jätsid ta külmaks, sest teda tõmbas pigem tüdrukute maasikalõhnaline, sädeluspulbrisse uppuv ja roosa, roosa,
roosa maailm. Eks peegeldusid poisi arusaamad tema feminiinsemates manerismides ja harjumuses hommikuti lainerit laugudele tõmmata, mis andsid veel alust pilgetele ja naerule, sealt üha jämedamatele lainerijoontele ja lõpuks (õnneks) üsna lühikese elueaga emoperioodile, mil Byron end ümber harjutada püüdis, kandes ainult musta ja värvides isegi oma juuksed mustaks. Palju tolku sest polnud, sest noored jäävad noorteks, aga keskkooli poole liikudes leidis Byron endale uusi sõpru, kes ei tauninud iseendaks olemist.
Just nimelt keskkooli alguses sai Margaret ametikõrgendust ja võimaluse töötada San Franciscos, mistõttu Solanased end kokku pakkisid. Keskkonnavahetus oli just see, mida kõikuva enesekindlusega Byron vajas, sest San Franis tutvus ta hoopis teistsuguse skeenega ja see skeene oli igasuguste “imelike” suhtes hulga leebem. Ta keeras uue lehe, lasi sellel jõledal mustal värvil välja kasvada, hakkas lisaks lainerile ka
highlighterit kasutama ja julgemalt riietuma. Esimesed suhted nii noormeeste kui ka neidudega ilmnesid just keskkooliajal, mil Byron pidudel käies ka eakaaslastega eksperimenteeris. Ühe sellise peo ajal, tegelikult küll peokoha vahetus läheduses, puutus nooruk esimest korda kokku
drag queenidega - ja tema maailm oli igaveseks muutunud. Kohalik
drag queen Lucinda Rear (FC: Courtney Act), passi järgi Oliver Copeland, võttis ta enda tiiva alla ning asus Byronist vermima südametemurdjat, kes San Frani (ja miks mitte kogu maailma) lavalaudu väisata saaks. Erinevalt
comedy queenina tuntud Oliverist eelistas Byron olla lihtsalt ilus, niisiis asus ta oma emade abiga lihvima meikimisoskust ja õmblemispädevust, aga hakkas õhtuid veetma ka naismuusikute laulude esitamist matkides. Enda
drag nimeks valis Byron esialgu Lana Solana.
Kool ja kogu see tarbetu krempel jäi Byroni elus tagaplaanile, ometi sai noormees keska talutavate tulemustega lõpetatud ja leidis peagi poole kohaga tööd ühes baaris, kus ta ka oma esimese esinemiskogemuse omandas. Enda arengut inetust röövikust kauniks liblikaks hakkas Byron kajastama erinevates veebikeskkondades - küll Bloggeris, küll Myspace’is, hiljem Facebookis ja Instagramis. Põlgajaid ja maapõhja needjaid oli üksjagu, aga tema julgust tunnustavaid fänne oli rohkem, julgustades Byronit end veel rohkem maailmale avama. Tasapisi kasvava tuntusega kaasnesid peod, tutvused, alkohol, üürikesed suhted, aga ka raha - ja talle meeldis selline elustiil. Vaevu paar nädalat pärast oma 23. sünnipäeva tegi mees teoks midagi, millest oli aastaid salamisi unistanud: ta ostis endale elamispinna Hawaiil. Okei, tegemist oli
pooleldi tema elamispinnaga, sest turistidele suunatud ropult kallis paradiisis elamiseks pidi ta endale ka korterikaaslase leidma, aga peagi sai temast Newala-nimelise linna uusim asukas. Kahju oli oma kommuun ja emad maha jätta, ent need said talle alati külla tulla.
Otsust kolida pole Byron siiani kahetsema pidanud ja nüüdseks on ta saarel vana kala, teades selle kuumimaid meelelahutuskohti, intiimsemaid rannalõigukesi ja üht koma teist ka näiliselt veatu Potjomkini küla mustast pesust. Mingil määral peab ta ka end Newala turismimagnetiks, sest aktiivne toimetamine sotsiaalmeedias ja mitmed Ameerika-tuurid (ja isegi üks ringreis Euroopas) on aidanud talle nime teha. Kohalikust Moonlight Nightclubist on saanud peaaegu koduväljak, kus ta ikka ja jälle lavale astub, et jumaldavalt publikult mahlakat jootraha välja võluda (kõik need vääriskivid ei tule ju “aitäh” eest ja ühtlaste kulmude joonistamine on
raske töö). Ära ei ütle mees ka võimalusest flirtida, välja tehtud jooke vastu võtta ja, kui planeedid õigesti joonduvad, kellegagi koju minna… mis siis, et ta teoreetiliselt suhtes peaks olema. Mida ei tea, ei saa ju haiget teha, eks?
Lõbusad faktoidid- 170 cm, sale kehaehitus; sinised silmad, blondiks värvitud juuksed (naturaaltooniks tumeblond); igasugused kehamodifikatsioonid puuduvad
- bi, hetkel suhtes
Cristabel Acostaga ja ripsutab kõrvalt tiiba, kui tuju on
-
genderfluid, bioloogiliselt mees ja seda muuta ei plaani
-
drag personaks on Nina Colada ja lisaks drag
-etteastetele on Byronil olnud võimalus ka modellitööd teha
- suitsetab, et lahe olla; alkohol on tavapärane; narkootikume endale teadaolevalt ei tarbi
- omab juhilube, aga eelistab Uberit, eriti kui ta dragis on
- lemmikloomaks must
kääbusspits Mandy- elab Newalas ruumikas loftis, mida jagab korterikaaslase
Sofia Keahiga
Ma olin muidu tohutu Eurovisiooni fänn.
ninacolada ready for the beach, I hope the beach is ready for me 👄 #browsonfayah
